Rss

Miks me mängime pokkerit?

Iga tõsine pokkerimängija ütleb, et pokkerimängu eesmärk on võita võimalikult palju raha ning seda saab teha võite maksimeerides ning kaotusi minimeerides. Kuidas kas raha on tõesti peamine põhjus, miks inimesed mängivad pokkerit? Kesiganes on kursis töökoha motivatsiooniteooriatega teab, et raha osutub tihtipeale väiksemaks motiveerivaks teguriks kui arvatakse. Pigem on õiglase tasu puudumine takistav tegur, aga tõelised motivaatorid asuvad mujal – eneseteostuses, ego poputamises jne. Kuid mis on need tegurid, mis inimesi pokkeri juurde tõmbavad?

Enamik mängijaid mängib tõenäoliselt lõbu pärast. Nad ei pruugi alati kaotada, ega olla ka halvad mängijad, ent isegi kui nad kaotavad, ei ole sellest hullu, kuna nad põhimõtteliselt ostavad oma raha eest meelelahutust. Hasartmängud on põnevad ning panevad su südame peksma. Kaotada pisut raha ühe parima meelelahutusliku ürituse eest, mis eales välja mõeldud, ei morjenda elamuste otsijat.

Osad mängijate jaoks see on samuti meelelahutus, kuid mitte otseselt lõbu mõttes. Nad tahavad mängust saada midagi muud. See on võistlushimu, mida nad soovivad rahuldada. Väga paljud suurepärased mängijad – nagu näiteks Doyle Brunson, Daniel Negreanu ja Stu Ungar – on juba noorest peast üles näidanud kustutamatut tungi konkureerida ja võita. Nende inimeste aju biokeemia on tõenäoliselt seatud nii, et väljaspool pingelisi olukordi on nende stimulatsiooni tase lihtsalt liiga madal ning neil hakkab tapvalt igav. Mitte võistelda tähendab piinelda.

Kolmas põhjus, miks pokkeriga tegeleda, on sarnane teisele, kui hoolikal vaatlemisel on siiski midagi muud. See on motivaator, mis ajendab mängijaid, kes „võtavad asja tõsiselt“. Nimelt – nad soovivad võita mängu. See erineb mängijate võitmisest kardinaalselt. Kui võistlushimulised mängijaid kannustab klassikaline tapjainstinkt, siis need mängijad on tihtipeale väga tasakaalukad ja analüütilised. Nad kulutavad pikki öötunde oma käsi analüüsides ning erinevaid pokkerimaterjale uurides. Nende eesmärk on enese-areng. Pokker on väljakutse ja muutuda võitvaks mängijaks on võita mängu loogikat ennast. Selline eneseteostus pakub neile meeletut rahuldust.

Selliseid psühholoogilisi põhjuseid on muidugi veel kümneid, kuid arvestada tuleb siiski ka rahalist motivatsiooni ennast. Ehk üks protsent mängijatest on sellised, keda saab pidada elukutselisteks. Nende jaoks tähendab võitmine laste kolledžifondi ja kaotamine nälgimist. Vaid siis, kui pokker on sinu ainuke elatusallikas, muutub rahaline faktor kõige tähtsamaks. Seetõttu oskavad ka professionaalsed mängijad enim keskenduda tegelikult kasumlikele taktikatele – nad on elimineerinud kõik muud ajendid ning nad jahivad vaid üht – teiste žetoone. Kuid nende mängijate põli ei pruugigi olla nii mõnus kui arvatakse. Meeletu enesedistsipliin ning pühendumus, mida selline elustiil nõuab, võib pokkerimängu muuta tavaliseks tööks, millest on vaja puhata nagu igal teisel ametialal.